Veel väheke hiljem... peaaegu hilja

Põhivanni heledale värvkattele lisandus tumedam triip. Lõpuks otsustas Meelis esiporilaua puhul siiski pahtli ja tavavärvi kasuks. See nokk oli nimelt kunagi tõsisemalt pihta saanud ning niisama värvides oleks jäänud mulje rohelisest küntud põllust. Nüüd on ilus, sile ja läikiv. Põhivanni puuritud lisatuulutusavad jäid ka alles. Eks nad oma ülesannet seal täidavad. Päris lõbusad teised, eksole?

Pisiasjadele ei tohtivat liiga palju tähelepanu pöörata, ütles üks vahva autorestauraator. Mina jälle pisiasjadest rõõmu tunnengi. Seetõttu oli näiteks väga tore näha, et Meelis sai ära kasutada vanad jalgealused kummiribad (näha eelneval pildil), ei pidanudki midagi uut aretama. Need olid varem muidugi ränga värvikorra all, aga puhtaks ja tagasi külge nad said. Jäid terveks ka. Kaubandusvõrgust originaaltükke otsida ei ole mõtet. Sama lugu on kahe erineva plekiserva vahel kasutatava plastmasslindiga - antud juhul vajalikku valget võtta ei ole. Seda polnud varem üldse küljeski. Alles pärast Turisti lõplikku kokkuladumist õnnestus üks piisava pikkusega jupp ikkagi hankida, motorolleri Vjatka Elektron küljest. Toodi vaeseke meile lammutamiseks. Vjatka lint on näha ninapleki ja põlle vahel:

Siin aga on korrastatuna Turisti oma aksessuaar:

Hea meelega oleksime külge kruvinud uued suunatuleklaasid, kuid need on margispetsiifilised ja seega taas kättesaamatud. Kujult meenutavad nad Moskvitš 412 omi, kuid on väiksemad. Kivi nõukogude unifitseerijate kapsaaeda! Vanad jäid nüüd pleekinuna kasutusse.

Vjatkalt tuli veel annetusi - näiteks spetsiaalne esitule valgusvihu reguleerimise kruvi. Kes seda poodi otsima läheb, tagasi ei tule.

Poovisõidud ja arvukad reguleerimised toimusid juba enne kereplekkide paigaldamist. Ega vanake kohe dressuurile alluda kavatsenudki. Siiani puudub näiteks originaalkarburaator. Aga elu alged olid olemas. Külalistel-klientidel hakkas rolleri kompositsioonist tasapisi ettekujutus tekkima. Aega oli vähe jäänud:

Viimaseks murelapseks jäi sadul. Selle poroloonist sisu oli juba aastaid tagasi laiali pudenenud, Talveralli ajal kasutas Meelis sünteetilisi teineteise peale kinnitatud vahtplaate. Kuju näis enam-vähem, aga tagumik polnud rahul. Nüüd leidis ta kusagilt spetsiaalset istmeporolooni. Sadulanaha originaalvärvitoon jäi müsteeriumiks, vana (omavalmistatud kahevärviline) kõlbas ainult prügikasti pista. Mingil hetkel leidus üldvärviskeemile vastav kunstnahatoon Noore Tehniku sortimendis. Õmbleja leidmisega läks taas keeruliseks ja lisaks jäi ära tähtis stiilielement - valge servakant, tolleaegset tehnikat hästiiseloomustav detail. Seda ei õnnestunud ajalimiidi tõttu hankida ning õmblejagi poleks omasõnutsi rõõmustanud. Poroloon sai uue naha ning Turist uue sadula kenasti päev enne isa sünnipäevapidu. Valmis.

Aga miski kripeldas juba varasemast. See suur valge lätakas:

Pärast pidustusi pidi Turist uue ja väikesemõõtmelise numbrimärgi saama, sest tehnilise talongi kehtivusaeg 10 aastat oli samas läbi saanud. Ülevaatuseonudele see ju ei meeldinud. Aga mis oleks see miski, mis rõhutaks rolleri seotust omanikuga, omaniku ja ka sõiduki vanust? Pilk veebi, kõne vastava alaga tegelevasse asutusse ning esitasin tellimuse dekoratiivsele numbrimärgile. Kättetoimetamine paari päeva jooksul? Ei. Palumise peale lubati sama päeva õhtuks ja paar minutit enne sulgemist nende ukse taga ma olingi. Niisiis:

Palju õnne ja tervist Toomasele 70. sünnipäevaks!

 Võibolla kohtume mõnel Talverallil...?