Veel väheke hiljem... peaaegu hilja

Põhivanni heledale värvkattele lisandus tumedam triip. Lõpuks otsustas Meelis esiporilaua puhul siiski pahtli ja tavavärvi kasuks. See nokk oli nimelt kunagi tõsisemalt pihta saanud ning niisama värvides oleks jäänud mulje rohelisest küntud põllust. Nüüd on ilus, sile ja läikiv. Põhivanni puuritud lisatuulutusavad jäid ka alles. Eks nad oma ülesannet seal täidavad. Päris lõbusad teised, eksole?

Pisiasjadele ei tohtivat liiga palju tähelepanu pöörata, ütles üks vahva autorestauraator. Mina jälle pisiasjadest rõõmu tunnengi. Seetõttu oli näiteks väga tore näha, et Meelis sai ära kasutada vanad jalgealused kummiribad (näha eelneval pildil), ei pidanudki midagi uut aretama. Need olid varem muidugi ränga värvikorra all, aga puhtaks ja tagasi külge nad said. Jäid terveks ka. Kaubandusvõrgust originaaltükke otsida ei ole mõtet. Sama lugu on kahe erineva plekiserva vahel kasutatava plastmasslindiga - antud juhul vajalikku valget võtta ei ole. Seda polnud varem üldse küljeski. Alles pärast Turisti lõplikku kokkuladumist õnnestus üks piisava pikkusega jupp ikkagi hankida, motorolleri Vjatka Elektron küljest. Toodi vaeseke meile lammutamiseks. Vjatka lint on näha ninapleki ja põlle vahel:

Siin aga on korrastatuna Turisti oma aksessuaar:

Hea meelega oleksime külge kruvinud uued suunatuleklaasid, kuid need on margispetsiifilised ja seega taas kättesaamatud. Kujult meenutavad nad Moskvitš 412 omi, kuid on väiksemad. Kivi nõukogude unifitseerijate kapsaaeda! Vanad jäid nüüd pleekinuna kasutusse.

Vjatkalt tuli veel annetusi - näiteks spetsiaalne esitule valgusvihu reguleerimise kruvi. Kes seda poodi otsima läheb, tagasi ei tule.

Poovisõidud ja arvukad reguleerimised toimusid juba enne kereplekkide paigaldamist. Ega vanake kohe dressuurile alluda kavatsenudki. Siiani puudub näiteks originaalkarburaator. Aga elu alged olid olemas. Külalistel-klientidel hakkas rolleri kompositsioonist tasapisi ettekujutus tekkima. Aega oli vähe jäänud:

Viimaseks murelapseks jäi sadul. Selle poroloonist sisu oli juba aastaid tagasi laiali pudenenud, Talveralli ajal kasutas Meelis sünteetilisi teineteise peale kinnitatud vahtplaate. Kuju näis enam-vähem, aga tagumik polnud rahul. Nüüd leidis ta kusagilt spetsiaalset istmeporolooni. Sadulanaha originaalvärvitoon jäi müsteeriumiks, vana (omavalmistatud kahevärviline) kõlbas ainult prügikasti pista. Mingil hetkel leidus üldvärviskeemile vastav kunstnahatoon Noore Tehniku sortimendis. Õmbleja leidmisega läks taas keeruliseks ja lisaks jäi ära tähtis stiilielement - valge servakant, tolleaegset tehnikat hästiiseloomustav detail. Seda ei õnnestunud ajalimiidi tõttu hankida ning õmblejagi poleks omasõnutsi rõõmustanud. Poroloon sai uue naha ning Turist uue sadula kenasti päev enne isa sünnipäevapidu. Valmis.

Aga miski kripeldas juba varasemast. See suur valge lätakas:

Pärast pidustusi pidi Turist uue ja väikesemõõtmelise numbrimärgi saama, sest tehnilise talongi kehtivusaeg 10 aastat oli samas läbi saanud. Ülevaatuseonudele see ju ei meeldinud. Aga mis oleks see miski, mis rõhutaks rolleri seotust omanikuga, omaniku ja ka sõiduki vanust? Pilk veebi, kõne vastava alaga tegelevasse asutusse ning esitasin tellimuse dekoratiivsele numbrimärgile. Kättetoimetamine paari päeva jooksul? Ei. Palumise peale lubati sama päeva õhtuks ja paar minutit enne sulgemist nende ukse taga ma olingi. Niisiis:

Palju õnne ja tervist Toomasele 70. sünnipäevaks!

 Võibolla kohtume mõnel Talverallil...?





Kaks aastat hiljem

2010. aasta septembris oli isa 70. juubel ja Meelisel ammu silme ees pilt tehasekonditsioonis rollerist - need kaks fakti pidid kuidagi tervikuks kokku saama. Täpselt kaks kuud enne pidulikku päeva õngitseti masin jälle keldrist välja (vahepeal polnud temaga sõidetud) ja toimetati meie töökotta. Plaan nägi ette kiire ja võimalikult taskukohase remondi, muutes samas kõik võimalikult algupäraseks. Ikka selleks, et juba pikemalt teises nooruses mäslev isa jälle uue rolleriga nullist alustada saaks. Selleks tuli mootor üle vaadata, raam ja kerepaneelid puhastada ning värvida, elektrisüsteem korrastada, rehvid vahetada, pisematele detailidele tähelepanu pöörata, mõningaid uusi varuosi hankida.

Pärast esmast lammutustööd:

Hästi on näha lisajalatoed tagaistujale. Õnneks polnud roosteuss ülemäära liiga teinud, küll aga olid esipõll ja rattakoobas korralikult mõlke täis. Vabanemaks pruunist katkust ja moodsast rohelisest metallikvärvist rändasid kõik seda vähegi kannatavad detailid liivapritsi alla. Loomulikult olid kõik teenusepakkujad augustis puhkusel. Põhjus küüsi närida...

Vahepeal puuriti silinder järgmisse remontmõõtu, Talverallil oli kolb koormuse all arvatavati ikkagi kinni paisunud. Kaubandusvõrgust õnnestus hankida üks rehv, piduriklotsid, trossid, käepideme kummid, paar lülitit ja muud nipet-näpet. Ning kui pritsimeestega lõpuks jutule saime, lendas töö juba hooga.

Üksjagu plekitööd sai harjutada esitiiva ja põlle kallal. Päris siledaks neid pindu ei õnnestunudki vormida. Polnud midagi parata - aeg ja rahakott esitasid omad tingimused, pahtel sel korral ei sobinud - detaile ootas pulbervärvimine. Järgmine mees oligi pulbervärvimees. Pulbermeetodi leidsime olevat kiireima ja soodsaima. Tundide kaupa netist pilte uurinud ja rolleri pimedates nurgatagustes urgitsenud Meelis valis välja neli värvitooni: hele - ning tumerohelise kereplekkidele, beeži rattakilpidele ning musta šassiile.
Esmalt jõudiski tagasi raam ühes juurdekuuluvaga. Rõõm kokkuladumisest - puhtad detailid, uued kinnitusvahendid, uued rooli- ja rattalaagrid:

Erinevatel fotodel võib näha mitmesuguseid värvikombinatsioone, aga enamasti on need siiski pastelsed toonid. Rattakilpe leidis Meelis nii - ja naasuguseid, mina nõudsin kindlasti helebeeži - ajastut arvestades loogiline valik. Hiljem näeme, et paistab viisakas välja ka. Kereplekkide värvi oli näha kohtades, mida polnud isa omal ajal üle võõbanud - kinnituskronsteinide alused, laegaste siseküljed, raskesti ligipääsetavad kohad. Tagumine vann pidi tulema kahevärviline, seal kasutasime ka tavamaalriteenust. Siin on näha vann pulbrist tulnuna ja veel ühevärvilisena:

Jõulud on ikka tõepoolest mitu korda aastas.

Alguses oleme kõik rohelised...

... ja alati rohelisena mäletas Meelis ka seda omal ajal tuhandetele inimestele mugava ja ohutu transpordivõimaluse kindlustanud riistapuud. Nii väidavad antud motorolleri kohta targad raamatud. Jah...

Meelise isa ostis rolleri uuena poest. Täpselt pole see hetk enam dateeritav, kuid masin ise on tehasest väljunud 1969. aastal. Sellest ajast peale oli isa jaoks tegemist ainsa motoriseeritud liiklusvahendiga. Sõidud viisid Eestimaa erinevaisse nurkadesse, rahvusvahelisi seiklusi ei ole ette võetud. Teenistus oli aus.

Nagu sõiduki ja ka sõitja puhul ikka, mööduvad aastad ja liikumisvajadus väheneb. Roller jäigi keldrisse seisma. Kuid ainult niikauaks, kuni Meelis sobivasse ikka jõudis ja endas motopisiku avastas. Esimeseks legaalseks kaherattaliseks kõlbas Roheline kenasti. Oli ju temaga isaga kahekesi küll ja veel ringi sõidetud, lausa maanteekiirusi ületatud! Ränk ekspluatatsioon koos tollase vahendite nappusega tingis mitmete tehniliste täiustuste käikulaskmise - esiamortisaatorid on vahetatud JAWA tagumiste vastu, kereplekis täiendavad jahutusavad, tagaistuja jalatoed on laiemaks keevitatud, moderniseeritud pakiraam, lisatuled ning loomulikult uhke metallik-spreivärv koos lakiga. Väiksemaid ratsionaliseerimisi ei jõua silm kohe haaratagi. Ajastutruu värk...

Viimane suurem katsumus oli nii Meelisele kui Rohelisele Turistile Uunikute Talveralli 2008 - surma ei saanud keegi, taburet-klassi esikoht läks Meelisele, Turist määrdus koledal kombel ja kaotas lõpuks osa kompressioonist. Oli tore vanatehnikaüritus:

Ja Roheline Turist rändas jälle keldrisse.